Tartu Tähetorni õitseaeg (1822-1839)


 

{G. Želnin TK 41 1965 59-67 }

 

Tartu Tähetorni publikatsioonide esimese köite eessõnas kirjutas W. Struve: "Kui mind kolm aastat tagasi määrati tähetorni astronoom-observaatori kohale, mõtlesin ma kaua ja tõsiselt, kas antud olukorras olemasoleva instrumentaariumiga ei saaks teostada vaatlusi, mis rikastaksid meie teadmisi tähistaevast. Ma tahtsin kiiresti omandada kogemusi astronoomiliste vaatluste tehnikas, et hiljem, kui observatoorium saab soovitud riistad, oleksin ma tänu omandatud kogemustele võimeline valima paremaid vaatlusmeetodeid. Usun, et igaüks, kellele on kallis teaduse õitseng, on kohustatud sellele oma võimete kohaselt kaasa aitama."

 

1822. aastal jõudiski kätte kauaoodatud moment - observatooriumi hakkasid saabuma uued vaatlusriistad. Algul saadi Reichenbachi ja Erteli meridiaanring, kahe aasta pärast aga tolleaegse riistaehituse suursaavutus - üheksatolline Fraunhoferi refraktor. Üksteise järel hakkasid köhale jõudma ka kraadimõõtmiseks hädavajalikud geodeetilised instrumendid. Sellega lõppes ettevalmistusperiood, mille jooksul Struve omandas meisterlikkuse astronoomiliste ja geodeetiliste vaatluste tehnikas. Observatooriumis asusid abilistena tööle ka Struve õpilased. Nii oli nüüd võimalik asuda eespool nimetatud programmi teise etapi täitmisele - astronoomia edasiseks arenguks esmajärgulise tähtsusega täpse ning suurehulgalise vaatlusmaterjali kogumisele. Seejuures ei piirdunud Struve ainuüksi tähtede vaatlemisega, vaid tundis suurt huvi ka Maa suuruse ja kuju määramise vastu. Aastaid 1822 - 1839 võib nimetada observatooriumi õitseajaks nii riistade muretsemise kui ka tehtud tööde poolest.

 

Vaadeldava ajajärgu võib vastavalt peamistele töösuundadele jagada kaheks perioodiks. Muidugi on selline jaotus tinglik, sest tänu Struve suurele energiale ja tööarmastusele tehti mitmeid suuri töid üheaegselt.

 

Esimest perioodi (1822 -1827) võib nimetada geodeetiliste tööde perioodiks. Struve ei alustanud geodeetilisi tõid juhuslikult. Need tööd kujunesid varsti rahvusvahelisteks ja tõmbasid tähelepanu väikesele observatooriumile — hilisemale geodeetiliste tööde keskusele. Observatooriumi kuulsus aitas kaasa moraalse ja rahalise toetuse saamiseks, mis oli hädavajalik tähetorni väljakujundamiseks.

 

Teisel perioodil (1828 - 1839) tehti mitmesuguseid astronoomilisi vaatlusi, kusjuures keskseks probleemiks oli kaksik- ja mitmiktähtede uurimine. Kahjuks viisid Pulkovo observatooriumi ehitamisega seotud mured Struve tihti teaduslikust tööst eemale, mistõttu perioodi viimased aastad olid vähem viljakad. Suuri teoreetilisi tõid ei tehtud, vaid koguti lihtsalt vaatlusmaterjali, mida nii Struve ise kui ka tema kaastõötajad

hiljem kasutasid oma teaduslikes töödes. Vaatleme eespool nimetatud kahte tööperioodi üksikasjalikumalt.

 

Esimene periood (1822-1827)

 

Perioodi põhitööks tuleb lugeda kraadimõõtmist piki Tartu observatooriumi meridiaani [Vt. G. Želnini ja L. Vallneri artiklit 1964. aasta Tähetorni Kalendris.]. Selle raames tehtud välitööd nõudsid Struvelt tohutut ajakulu ning suurt vaimset ja füüsilist pinget. Välimõõtmisi teostati aastas keskmiselt kuus kuud - maist oktoobrini. Vaatleme näiteks 1827. aasta suvel tehtud tõid. Aprilli lõpus rekognostseeriti baasijoont; mais, mil olid paremad vaatlustingimused, mõõdeti mereranna lähedal asetsevatest triangulatsioonipunktidest suunad kaare põhjapoolsele otspunktile Suursaarel (sihi pikkuseks oli 70 km). Sellele järgnes peaahela kolmnurkade ja hilissügisel Simuna baasijoone mõõtmine. Baasivõrgu nurkade mõõtmised lõpetati lumega ja suure pakasega novembrikuu keskpaiku. Niisiis kulus välitöödeks 6 - 7 kuud. Sellele, lisandusid veel ettevalmistustööd, instrumentide uurimine ja kontrollimine, pikkuse mõõteriista kompareerimine ning jooksvad arvutustööd. Struve ainsaks lohutuseks oli asjaolu, et suveperiood oli astronoomilisteks vaatlusteks nagunii ebasobiv. Kõik aastad tegelikult siiski nii pingelised ei olnud. Näiteks 1822. aastal saabus observatooriumile meridiaanring, mille paigaldamine ja uurimine, takistas välitööde õigeaegset alustamist. Nimetamisväärseid välitöid ei õnnestunud teha ka 1825. aasta suvel. 19. novembril 1824. aastal saabus Fraunhoferi refraktor, mis esialgselt asetati observatooriumi läänesaali. Refraktori paremaks käsutamiseks tuli väike, liikumatu kupliga torn kiiresti ümber ehitada, sest juba 1825. aasta augustis oli Struvel kavas vaadelda suure refraktoriga Encke komeeti. Pööratava kupli projekti koostas ülikooli füüsikaprofessor Parrot ja kogu 1825. aasta suvi mõõdus selle ehitamise tähe all. Vaatamata püüdlustele aga ei õnnestunud ehitust õigeaegselt lõpetada. Fraunhoferi refraktor paigutati oma uude asukohta alles 1825. aasta novembris. Et raha oli antud liiga vähe, tuli refraktori ostusumma katteks osa vanu instrumente ära müüa. Nii müüdi Moskva observatooriumile tulekahjus hävinud instrumentide asemele Baumani kordusring ja mõned sekstandid; Peterburi müüdi professor Pfaffi juhendamisel lätlase Viljamsi poolt ehitatud passaažiriist.

 

Peale eespool nimetatud kähe suure põhiinstrumendi täiendati observatooriumi instrumentaariumi veel mõnede geodeetiliste ja väiksemate astronoomiliste riistadega ning täppiskelladega.

 

clip0060

 

Joon. 1. Reichenbachi ja Erteli meridiaanring koos pealelükatava majakesega

 

On selge, et olemasolevate instrumentide käsutamiseks oli vaja juba mitut, vaatlejat.   1827, aastani  töötasid observatooriumis ainult direktor ja abiline, keda edaspidi nimetati assistendiks. 1827. aastast saadi juurde astronoom-observaatori koht. Assistendi ametikohal töötas alates 1821. aastast Struve soovitusel tema õpilane W. Preuss (Ernst Wilhelm Preuss, 1796—1839). Struve väsimatu kaaslase Preussi elukäik on väga huvitav. Struve tutvus Preussiga juhuslikult Tartu haiglas ja võttis noore kangru muredest energiliselt osa. Ta aitas Preussil leida kantseleitõid ja hiljem astuda Tartu Ülikooli juures tegutsevasse pedagoogilisse seminari. Preussi tööarmastus, suured võimed ning huvi astronoomia vastu võimaldasid Struvel oma hoolealust observatooriumis tööle rakendada ja hiljem assistendi ametikohale määrata. Preuss õigustas kõigiti Struve lootusi. Püüdlik ja osav assistent (hiljem astronoom-observaator) aitas koguda täpset vaatlusmaterjali, mida hiljem käsutati teoreetiliste üldistuste ja järelduste tegemiseks. 1823. aastal võttis Preuss Struve soovitusel astronoomina osa teaduslikust ümbermaailmareisist, mis toimus purjelaeval «Predprijatije» kapten Kotzebue juhtimisel. 1826. aastal saabus Preuss ekspeditsioonilt tagasi ja jätkas observatooriumis tööd astronoom-observaatorina.

 

clip0061

 

Joon. 2. Fraunhoferi refraktor. Joonis W. Struve teosest "Beschreibung des grossen Refractors von Fraunhofer"

 

Seoses Preussi ekspeditsioonil viibimisega määrati tema asemele assistendi kohale üliõpilane B. Lemm., Hiljem, pärast ülikooli lõpetamist 1825. aastal, asus Lemm tööle sõjaväe topograafia osakonda ja viis läbi mitmesuguseid astrogeodeetilisi töid nii Venemaal kui ka Pärsias. Lemmi lahkumise järel määrati assistendi köhale V. F.Fjodorov (1802—1855; 1838. aastast Küevi Ülikooli professor, Kiievi observatooriumi rajaja ja direktor). Huvitav on ka selle astronoomi käekäik. Fjodorov oli üks neist Peterburi vaeslastekodu kasvandikest, kes 1823. aastal saadeti valitsuse poolt edasi õppima Tartu Ülikooli [ Vt. H.  Raudsaare artiklit  1955. aasta Tähetorni Kalendris.].

 

clip0125

 

Joon. 3. Pööratav kuppel. Joonised W. Struve teosest "Beschreibung des grossen Refractors von Fraunhofer"

 

Senini oleme juttu teinud ainult Struve koosseisulistest abilistest. Struvel oli aga palju häid ja asjalikke mõttekaaslasi ka ohvitseride hulgas, kes 1822. aastast alates käisid observatooriumis astrogeodeesia praktikal. Silmapaistvaim nendest oli B. Wrangel, kes võttis viis aastat pidevalt  osa  Baltikumi  kraadimõõtmisest.

 

Tutvugem nüüd lähemalt talvekuudel tehtud astronoomiliste töödega. 1822. aasta sügisel oli võimalik alustada vaatlusi Reichenbachi ja Erteli meridiaanringiga, mis oli paigutatud observatooriumi läänesaali Soomest saadud graniitsammastele. 26. oktoobril 1822 alustas Struve mainitud instrumendiga süstemaatilisi vaatlusi. See oli 1813. aastal Dollondi passaažiriistaga alustatud töö jätkamine. Uue instrumendiga oli võimalik määrata tähtede mõlemaid koordinaate - otsetõusu ja käänet. Töö käigus pöörati erilist tähelepanu kaksik- ja mitmiktähtede koordinaatide määramisele. Esmajärjekorras määrati Struve poolt varem avastatud ja 1822. aastal katalogiseeritud 795 kaksiktähe koordinaadid. Kõiki tähti mõõdeti reeglipäraselt kuus korda — ringi mõlema asendi puhul kolm korda. Meridiaanringiga teostas Struve vaatlusi 1826. aasta lõpuni. Selle perioodi vältel tehti vaatlusi järgmiselt: 1822. aastal mõõdeti 46 ööga 784 tähte, 1823. aastal 184 ööga 4506 tähte, 1824. aastal 208 ööga 4042 tähte, 1825. aastal 215 ööga 2390 tähte ja 1826. aastal 87 ööga 506 tähte. Maksimaalselt vaadeldi ühe ööga 84 tähte.

 

Aastad 1825—1826 olid Struvel eriti pingerikkad. Fraunhoferi refraktor oli alles läänesaalis ja seega vaatluste tegemine läbi aknaava raskendatud. Sellele vaatamata alustas Struve siiski vaatlustega kaksiktähtede avastamiseks. Vaatlusprogrammi kuulusid kõik tähed üheksanda tähesuuruseni põhjapoolusest kuni lõunakäändeni 15°. Vaatlusi tehti 7,5—10 kraadi laiuste tsoonide kaupa. Refraktoriga teostatud esialgsed vaatlused   andsid lootustäratavaid tulemusi. Oma kirjas 20. märtsist 1825 teatas Struve H.Schumacherile, et vaadeldavast tsoonist, kus Herscheli andmete põhjal ja 1822. aastal koostatud kataloogi järgi pidi olema ainult 40 kaksiktähte, leidis ta veel 113 kaksiktähte.

 

Aastatel 1825 ja 1826 oli Struvel teoksil korraga kolm mahukat tööd: kraadimõõtmine, vaatlused meridiaanringiga ja Fraunhoferi refraktoriga. 1826. aasta lõpul, mil Preuss saabus tagasi ümbermaailmareisilt, jäid vaatlused meridiaanringiga tema hooleks. Ka 1827. aastal töötas Struve pingerohkelt — tuli lõpetada kraadimõõtmise ja taevavaatluse tööd.

 

Kähe ja poole aastaga tehti ära väga suur töö — vaadeldi üle 120 000 tähe ja avastati nende hulgas 3112 kaksik- ja mitmiktähte. Selle töö vältel teostati osaliselt ka tähtede mikromeetrilisi mõõtmisi (peamiselt metoodika väljatöötamiseks ja käsutatava mikromeetri täpsuse uurimiseks). 1827. aasta alguses avaldati uus tähekataloog: "Catalogus novus...". Lõpetanud tähekätaloogi koostamise, alustas Struve kaksik- ja mitmiktähtede mikromeetrilisi mõõtmisi, mis kestsid 1837. aastani. Kirjeldatava perioodi jooksul jälgiti veel tähtede kattumist Kuuga; määrati Päikese diameeter (73 mõõtmist); vaadeldi Troughtoni akromaatilise pikksilmaga Kuu kulminatsioone; vaadeldi Encke komeeti ning Saturni ja Jupiteri. Tähtede kattumiste vaatlusi teostati üheaegselt mitme instrumendiga. 1822. aasta vaatlustest näiteks võtsid osa Struve Troughtoni pikksilmaga, Preuss Herscheli reflektoriga, Wrangel Ramsdeni ja Livron Dollondi pikksilmaga, kusjuures iga vaatleja kasutas kattumismomendi määramiseks erinevat kella. Vahel võtsid vaatlustest osa ka külalisastronoomid. Nii viibis 1824. aasta vaatlustel Moskva astronoom D. M. Perevoštšikov. Lisaks eespool loetletud huvitavatele astronoomilistele üritustele tundis Struve huvi veel Kuu pinna uurimise vastu. Oma kirjas 3. veebruarist 1822 teatas ta Schumacherile, et ta vaatles Kuul Aristarhose kraatri piirkonnas kaheksanda tähesuuruse heledusega kiirgavat punkti, mis võis olla tingitud vulkaanilisest tegevusest selles kraatris.

 

Laienes observatooriumi kirjastuslik tegevus. Anti välja kaks köidet publikatsioone (IV ja V) ning rida teisi mahukaid teoseid: suure refraktori kirjeldus, kaksik- ja mitmiktähtede kataloog, avaldati hulgaliselt märkmeid ja artikleid astronoomia perioodikas.

 

Struvele ja tema poolt juhtivale observatooriumile sai osaks suur kuulsus ja autoriteet. 1822. aastal valiti Struve Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliikmeks.

 

Teine periood (1828-1839)

 

Tänu direktori väsimatule hoolitsusele sai observatoorium üha uusi ja uusi instrumente. Toome allpool nende loetelu 1836. aasta 1. augusti seisuga (andmed on võetud Struve koostatud inventeerimisraamatust, mis on säilinud observatooriumi  raamatukogus):

 

1)        teleskoope —  7   (nende hulgas  Fraunhoferi  refraktor,  Herscheli reflektor ning Troughtoni akromaatiline pikksilm);

2)        nurgamõõtmisriistu — 18 (nende hulgas meridiaanring, suur passaažiriist,   vertikaalringid,  universaal,   väikesed   passaažiriistad  ja   teodoliit);

3)        täppiskelli — 18 (pendelkellad ja kronomeetrid);

4)        pikkuse  mõõtmise  riistu  —   15   (mõõtmisriistad   ja   pikkuse  etaloonid);

5)        meteoroloogilisi instrumente — 9;

6)        abiinstrumente — 38;

7)        eriaparaate ja lisandeid —  17.

 

Kokku oli tähetornis 122 suurt ja väikest riista. 1834. aastal oli Struvel plaanis observatooriumi instrumentaariumi osaline uuendamine. Selleks tellis ta Repsoldilt suure meridiaanringi. Kahjuks ei saanud Tartu observatoorium tellitud riista - see saadeti vastvalminud Pulkovo observatooriumile.

 

Observatooriumi töötajate koosseis jäi muutumatuks: direktor, astronoom-observaator, assistent. Astronoom-observaatorina töötas perioodi lõpuni Preuss; assistendiks oli Fjodorov, kes võttis kaks korda osa ekspeditsioonidest (aastatel 1829—1830 Parroti Ararati-ekspeditsioonist ja aastatel 1832—1837 ekspeditsioonist Lääne-Siberisse). Sel ajal asendas Fjodorovi algul üliõpilane U. Porth (kes hiljem töötas esimese mehaanikuna Pulkovo observatooriumis), hiljem aga Tartu Ülikooli juures tegutsevas Professorite Instituudis õppiv G. Sabler. Professorite instituut organiseeriti 1828. aastal ja selle eesmärgiks oli vene ülikoolidele professorite ettevalmistamine. 1834. aastal viibisid professuuris ja täiendasid end astronoomia alal Peterburi Ülikooli kandidaat A. Savitš ja Tartu Ülikooli lõpetanu G. Sabler. Nad mõlemad, eriti aga Sabler, olid Struve agarateks abilisteks observatooriumis. Peale nende võtsid tähetorni tööst abilistena osa praktikant A. Sidlovski (hiljem Harkovi observatooriumi direktor) ning üliõpilased G. Fuss (hiljem Pulkovo astronoom), K. Senff (hiljem matemaatika professor Tartu Ülikoolis), Otto Struve (isa järglane Pulkovo observatooriumi direktori ametikohal) ja W. Döllen (hiljem Pulkovo astronoom); sõjaväe geodeetidest võiks nimetada Roseniust, Olbergi ja Kalmbergi.

 

Selle perioodi geodeetilised tööd piirdusid peamiselt arvutustega ja tehtud tööde ettevalmistamisega avaldamiseks. Raamat "Beschreibung der Breitengradmessung..." ilmus 1831. aastal. Kraadimõõtmise jätkuna viidi 1828. aastal läbi Struve ja Tenneri kaarte ühendamine. Ühendatud kaare üldpikkus oli 8°2',5. Selle tööga seotud astronoomilised mõõtmised ja pikkusmõõtude võrdlused tegi Struve; Tenner mõõtis nurgad. 1830. aastal jätkus kraadimõõtmine põhja suunas. Struve vahetult mõõtmistest osa ei võtnud. Tema õlgadel lasus ekspeditsiooni üldjuhtimine ja arvutuste teostamine.

 

1833. aastal võtsid Struve ja Sabler osa kronomeelriiisest mereekspeditsioonist, mille eesmärgiks oli määrata rea Balti mere äärsete punktide geograafilised pikkused. Ekspeditsiooni käigus määras Sabler Suursaarel ajutises observatooriumis kohaliku aja. Geodeetiliste tööde hulka tuleb lugeda veel Fjodorovi kahte ekspeditsiooni ning 1836. aastal toimunud Musta ja Kaspia mere nivoode erinevuse määramise ekspeditsiooni. Viimasest võtsid osa Struve õpilased Savitš, Sabler ja Fuss ning ülikooli mehaanik Masing. Ekspeditsioonil kasutati Tartu observatooriumi instrumente, Töö metoodika oli Struve poolt välja töötatud ja Tartus praktiliselt kontrollitud.

 

Astronoomia alal olid tähelepanu keskpunktis kaks suuremat probleemi: vaatlused meridiaanringiga, millede teostajaks kuni oma surmani oli Preuss, ning Struve kaksik- ja mitmiktähtede mikromeetrilised mõõtmised Fraunhoferi refraktoriga, mis üldjoontes lõpetati 1835. aastal ja mille tulemused 1837. aastal avaldati pealkirja all "Stellarum duplicium et multipliciutn mensurae micrometricae...". Mainitud töös oli esmakordselt usaldusväärselt määratud Veega parallaks. Juba aastail 1818— 1821 tegeles Struve kinnistähtede parallakside määramisega, tõestades, et olemasoleva instrumentaariumi täpsus ei võimalda määrata, parallaksi suurust. Saanud täpse mikromeetriga varustatud Fraunhoferi refraktori, pöördus Struve tagasi parallaksi määramise juurde ning tegeles sellega Tartus kuni 1838. aastani.

 

Esile tuleb tõsta ka komeetide vaatlemist Fraunhoferi refraktoriga. Nii vaadeldi 1828. aastal Encke, 1832. aastal Biela ja 1835. aastal Halley' komeeti. Komeetide asukohti määrati Fraunhoferi refraktoriga lähedal oleva heleda tähe suhtes. Tähe koordinaadid täpsustati hiljem meridiaanringiga. Halley' komeedi vaatlemist on põhjalikumalt käsitletud 1839. aastal ilmunud monograafias.

 

Aastatel 1832—1835 tegeldi intensiivselt  Kuu ja lähemate tähtede otsetõusude määramisega. Vaatlusi teostas peamiselt Sabler Dollondi passaažiriistaga. Jälgiti ka tähtede kattumist Kuuga, mille vaatlemisest võtsid osa kõik observatooriumi töötajad. Ühtlasi katsetati teisi pikkuse määramise meetodeid. Näiteks jälgis Fjodorov enne ekspeditsioonile minekut Kuu kulminatsioone. Peale selle vaadeldi Saturni, et määrata tema orbiidi mõõtmeid ja kallet ekliptika tasandi suhtes. Tartu astronoomid registreerisid ka Jupiteri kaaslaste varjutusi ja uurisid päikeselaike. 1826. aastal avastas Struve Orioni tähtkujus (Orioni Trapetsis) uue tähe - arvatavasti noova. 1835. aastast vaibus kahjuks osaliselt observatooriumi tööhoog, sest Struve õlgadel lasus suur ja vastutusrikas ülesanne: tema kui Pulkovo observatooriumi tulevane direktor ning vastava komisjoni liige pidi jälgima uue observatooriumi ehitamist. Seetõttu tuli tal tihti Tartust eemal viibida - küll uue ehituse juures küll koosolekutel Teaduste Akadeemias, mille tegevliige ta oli juba 1832. aastast,- küll välismaal uuele observatooriumile instrumente tellimas. Ta käis ka Moskvas, kus tutvus sealse observatooriumiga.

 

Vaatamata sellisele suurele koormusele ei jätnud väsimatu Struve Tartu observatooriumi muresid unarusse. Töö huvides oli tingimata vaja muretseda tähetorni lähedusse korter astronoom-observaatorile. Ülikooli nõukogu otsuse kohaselt tuli selleks tähetorni maa-ala kirdepoolsesse nõkku ehitada uus maja, milles oleksid olnud teenistujate korterid, köetavad ruumid riistade hoidmiseks, auditoorium ja väike töökoda.

 

Kahjuks jäi see hea plaan realiseerimata. Suuri teeneid oli Struvel observatooriumi raamatukogu loomises. 1830. aastal kinkis ta observatooriumile oma isikliku raamatukogu, kus oli palju erinevatelt autoritelt kingiks saadud raamatuid. 1839. aastaks oli raamatukogus juba 715 köidet. Perioodi lõpupoole tugevnes kirjastuslik tegevus. Ilmusid trükist publikatsioonide VI ja VII köide ning rida monograafiaid, nagu "Beschreibung der Breitengradmessung..." 1831. aastal, "Stellarum duplicium et multiplicium mensurae micrometricae ..." 1837. aastal ja "Beobachtungen des Hqlleyschen Cotneten ..." 1839, aastal. Neile lisandusid veel artiklid ja märkmed ajakirjas «Astronomische Nachrichten» ning Teaduste Akadeemia väljaannetes.

 

Struve ja Tartu observatooriumi kuulsus üha kasvas. Observatooriumi hakkasid külastama väljapaistvad kodumaised ja välismaised astronoomid ja geodeedid: 1828. aastal kindral Tenner [Vt. A. Vuugi artiklit 1959 aasta Tähetorni Kalendris.], 1832. aastal astronoomid Argelander Soomest ja South Inglismaalt.

 

Toimusid muutused Struve perekonnaelus. 1834. aastal suri tema abikaasa, kellega ta oli 19 aastat üksmeelselt ja sõbralikult elumuresid jaganud. Struve hooldada jäi 8 oma last 12 lapsest (4 suri noores eas) ning tema kasvatada olnud 3 vennalast. 1835. aastal abiellus Struve teistkordselt. Orvuks jäänud lapsed said uue ema.

 

1839. aastal pöördus teenelise astronoomi elus uus lehekülg. Kuigi ta veel 19. märtsil viibis Plejaadide Kuuga käitumise grupivaatluste juures, oli lahkumishetk lähedal. 12. aprillil, seoses üleviimisega Pulkovosse, vabanes Struve observatooriumi direktori ametikohalt. Pulkovos ootasid teda uued tööd, uued kordaminekud ja saavutused. Sabler, Otto Struve ja Porth järgnesid oma õpetajale Pulkovosse. 26. aprillil suri väsimatu töömees ja kogenud vaatleja Preuss. Observatoorium aina tühjenes töötajatest. Tartu Tähetorni edaspidine tegevus sõltus nüüd täiel määral uuest direktorist.